Uued asjad said valmis

Sedakorda siis üks väike must kleit ( 100 % siidist) ja sinna juurde pärlitikandiga teatrikotikekotike. Kleidile tuleb tegelikult ka samast kangast vöö peale, aga seda hiljem.

Kõige huvitavam oli teha….vist ikka mõlemat eset. Selline tikandi hulk pani mõnikord kannatuse ikka kenasti proovile küll, aga ellu jäin ja nõelatorgetest on käed ka juba paranenud:).Kontrastiks kleidi rangusele lasin tikandil nö vabamalt voolata ja tegin selle barokilikult jõulise, ohtrate helmestega. Esipool ja tagapool tulid erinevad, nii oli huvitavam.

Kleidil on ka vooder, see on öösinine ja sedalaadi barokiliku mustriga, nagu on alloleva foto kleidi taustaks. Nüüd on ka lõplikult selge, et mida lihtsama ja konkreetsema joonega ese, seda raskem on mõnikord nii puhast tulemust saada, kui vaja. Siluett, hoolikas viimistlus ja sümmeetria on võtmesõnadeks. See kulus mul töö käigus iseenesest nähtamatu tindiga otsaette. Ja hea ongi.

Siin ka siis mõningad pildid.  Ehk saab kleidist kunagi ka tellija enda seljas pildi tehtud, hetkel oli lihtsalt distants paarsada kilomeetrit minu ja kliendi vahel, polnud võimalik fotot teha.

ink butterfly – moeblogi???

Jah, teeme nii. Siia blogisse hakkab eelkõige lisanduma minu moeloominguga seotud juttu, pilte, meenutusi üritustest jms.

Vahepeal on möödunud paar nädalat esimesest sissekandest. Ja paari nädala jooksul on toimunud mitte just midagi väga rabavat, aga siiski, elu on muutunud . Juuli algusest alates töötan Tartu Kultuuritehases (endises Pärmivabrikus)  ateljees koos 4 teise disaineriga. Kolisin kodusest töötoast sinna üle, sest nagu mu tädigi on öelnud, peaks kodu ja töökoha vaheline distants ikka meetrites mõõdetav olema. Ja õigus ta oli, produktiivsus on kasvanud poole võrra:) Hetkel valitseb seal küll suhteliselt suur segadus, kuid omi asju saab teha rahulikult, seltskond on ka ütlemata huvitav ja sõbralik:) Ega midagi, remonti peab koos tegema ja loodetavasti enne sügist, kui jälle kool/töö/muud projektid esiplaanile trügivad.

Täna andsin üle esimese asja, mille seal töötades valmis sain. Kuna mul juba tükk aega mitu asja korraga käsil, kulub mõnda aega, enne kui midagi valmis saab:). Ja õmblemises, selga passitamises ja lõigete konstrueerimises olen ma, kahjuks või õnneks, halastamatu perfektsionist. Eks see mõnikord väsitav ole, ja ega iga kord ideaalne kõik ei ole ega saagi olema(inimkeha ON keerukas…), aga enamjaolt on tulemus selline , nagu ette kujutan.

Niisiis, siin nad on: hallist, veidi hõbedase läikega ülikonnakangast urban-stiilis püksid. Olen lisanud ka mõningaid lähivõtteid, sest antud kangas, rohked õmblusteread, voldid ja tepingud ja kangaga kaetud nööbid(mis on mu lemmiknööbid üleüldse) hakkasid mulle meenutama  monokroomset asfalteeritud minimaastikku. Klient tahtis midagi linnalikku ja selle ta ka sai.

Viimane pilt. Ja seal SEE on. Nimesilt, mis igale esemele, mis mult tellitakse või mille kuhugi müüki saan anda, külge läheb. Eile tegin selle kujunduses küll pisikese muudatuse, kuid üldmõttes jääb see samaks. Tindiplekid, mida ma teisest ülikooliaastast alates oma lõbuks hakkasin tegema, rakendusid igasugustes kunstiprojektides. Niiviisi ühest neist ajapikku nendest mu niiöelda “firmamärk” saigi. Ma töötlen neid, lisan nendesse siluette inimestest, esemetest jms. Ka mu blogi alguses olev illustratsioon on sel viisil tehtud. Ja ikkagi…kui inimesed neid vaatavad, ei saagi kõik kohe aru, et sinna on kas nägu või midagi muud sulatatud. Igaüks näeb seda, mida tema aju suudab kõigepealt genereerida. Ja sealt edasi…Minu ja teistegi jaoks on need tindiplekkide pildid liigutavad. Ajusid liigutavad:)

P.S. Suve lõpus näeb tindiplekke trükituna juba maikadel ja T-särkidel.  Eks ma siis levitan sõna ja särki:)

Tere mu sõbrad ja muidu head inimesed!

Tänasest ööst alustan oma blogi kirjutamist. Seda tegu olen kaua aega edasi lükanud, aga lõpuks ei pidanud närvid enam vastu ja siin ma nüüd olen. Natuke hiljem kirjutan täpsemalt sellest, kes ma olen, millega tegelen ja näiteks miks on mul blogi pealkiri ink butterfly ning mis on selle blogi eesmärgid.

Eile taaselustasin ka kirjavahetuse ühe kauaaegse sõbraga, kes elab Hollandis ja kellega suhtlemine katkes pea aastaks, sest lihtsalt….mõnikord juhtub ja enselegi märkamatult saab ühest kuust mitu. Aga siiski, süütunde asemele hiilis hea tunne:). Samuti,  tunnen ka, et kirjutamise oskus vajab lihvimist ja pidevamat rakendamist kui ühe essee kirjutamine kooliaasta jooksul. Ja kus mujal oleks minul kui kunstnikul parem oma loomingut, selle olemust ja arengut teistele inimestele kirjeldada nii visuaalselt kui ka sõnadega.:)

Seniks aga, head öö jätku!